Ilutulestikud on saanud alguse püssirohu leiutamisega Vanas-Hiinas umbes 600-900 aastatel meie aja järgi. Legendi järgi olevat kohalik kokk leiutanud puusöe, väävli ja salpeetri segu, mis on väga tuleohtlik ning võimeline suletud anumas plahvatama. Esmalt rakendati seda tehnoloogiat meelelahutuses. Püssirohu retsepti täiustades hakati püssirohtu kahurites kasutama. Kahurid olid sellel ajal draakonikujulised ja puidust. 1279. aastal kasutati draakoni suust välja lendavaid püssirohunooli Mongoolia sissetungijate vastu. Seda tehnoloogiat rakendatakse ilutulestikumaailmas tänapäevani.
Hulljulged rändajad levitasid pürotehnikaalaseid teadmisi kogu Araabias. Araablased kutsusid rakette hiina noolteks. 13. sajandil jõudis püssirohu kasutamine mongolite kaudu Euroopasse. 19. sajandini puudus ilutulestikul esteetiline iseloom- värvid. Pürotehnikud katsetasid erinevate metalli-soolade lisamist, et luua ilutulestikule värve. Need soolad suutsid palju erinevaid värve luua- vask põles siniselt, baarium roheliselt jne. Magneesium, alumiinium ja titaan andsid valgeid sädemeid või sähvatusi.
19. sajandil jõudis ilutulestiku kasutamine Eestisse. Sellel ajal korraldati tulevärki kaugelt maalt saabunud külaliste tervitamiseks, ballidel ning teistel tähtsatel üritustel. Pidupäevadel oli kombeks majad linnas illumineerida, mis tähendas majade kaunistamist laternatega. Mõisates oli kombeks teha pargi ilutulestikke.
Tänapäeval on ilutulestik samuti pidupäeva sümbol. Professionaalne tulevärk ei jäta kedagi külmaks. Kui vanasti oli tulevärk ainult spetsialistide pärusmaa, siis tänapäeval on igaühel võimalus taeva kaunistamiseks oma panus anda.
